Kolmanda kontaktpäeva teemaks oli situatiivne ja kogemulik õppimine. Tuginedes loengumaterjalile võib mõistet “situatiivne õppimine” selgitada lahti kui reaalses olukorras õppimist. Erinevad teoreetikud nagu Lave ja Wenger, Orey ja Nelson (Pata, 2016) rõhutavad, et situatiivses õppimises toimub õppimine reaalse hetkes, olukorras, kus on vaja lahendada mingi probleem või leida lahendus mingile olukorrale. Rõhutatakase, et ei ole otstarbeks teooriat ja praktiklist tegevust oma vahel lahutada.
Situatiivse õppimise teooria põhimõtted on sarnased lasteaias kasutatavatele avastusõppe või uurimusõppe või õuesõppe metoodikale. Eesti koolieelsete lasteaedade üheks alustalaks on Johannes Käisi üldõpetusmetoodika, mis põhineb just reaalsete olukordade ja esemete kaudu õppimisel.

Johannes Käisi käsitlus
Veebipõise vahendi otsingutel võtsingi eesmärgiks leida keskkondi, mis sobiksid ka lasteaias kasutamiseks. Pean kahjuks tõdema, et sellist keskkonda ma ei leidnud. Otsingute raames leidsin aga lehekülje Avastusrada, mis annab võimaluse viia läbi erinevaid avastusretkesid üle terve Eesti.

Avastusraja läbitegemiseks on vajalik iOS (versioon 8), Android 4.4 või Windows Phone 8.1 operatsioonisüsteemidiel põhinevat mobiiltelefoni või tahvelarvutit. Lisaks on vajalik mobiilse interneti ühendus vähemalt 3G kiirusel ning telefonis sisselülitatud GPS-moodulit.
Esmalt tuleb valida asukoht Eestis, kus planeeritakse avastusõpet läbi teha. Valides konkreetse linna, avaneb uus valik.

Olles valinud konkreetse koha, tuleb ennast mängu registreerida, pannes kirja oma nime ja meiliaadrssi. Mängu saab läbida üksi või mitmekesi. Olles mängijad regitreerunud, saadab keskkond meili, kust saab edasised juhised.

Olles mängu sisenenud saab valida, millise objekti juurde mängija liigub, kuidas ta oma ümbrust peaba jälgima või avastama. Algab retk looduses või linna keskkonnas.

Dewey (Pata, 2016) arvamuse kohaselt peaks avastusõpe pakkuma õppijale kogemusi, mida saaks siduda igapäevase eluga. Lapsed õpivad ja omandavad paremini läbi kogemuse ja avastamise. Avastusrada kindlasti pakub seda. Õppija saab kogeda orienteerumist kaardi ja juhiste järgi, mida on igapäeva elus pidevalt vaja ning samas avastab ja õpib ka uut teda ümbritseva keskkonna kohta.
Avastusrada saab kindalsti kasutada ka avastuliku tsüklina, läbides siis erinevaid radu või jagades ühte rada mitmeks osaks. Seda kuidas tsüklit jagada, otsustab õpetaja, mis siin kohal loob võimaluse avastusrada kasutada ka lasteaialastega. Õpetaja valib välja sihtpunkti ja liigub koos latega, samala ajal õpetades ja toetades laste tegevust.
Lisaks võimalutsele, mida pakub avastusraja rakendus, on võimalik siduda õpetajal siia veel üks element – GPS kunst. Nutiseadme ja näiteks Endomodo rakenduse abil salvestatakse käidud rada, prinditakse välja ning hiljem lastakse lastel kunstitegevuses tekkinud kujutis illustreerida. Sellisel juhul rakendub ka uuriva õppimise element – laps uurib, mis kujutis on tekkinud, läheneb loovalt, kirjeldab ja jutustab, mida tema arvates kujutis kujutab, ning illustreerib selle.
Lähtuvalt oma eesmärgist – leida rakendus või keskkond, mis sobiks situatiivseks õppimiseks lasteaias – jõudsin tulemuseni, et lasteaias saaks edukalt kasutada kogemuslikuks ja situatiivseks õppimiseks nutiseadmete abil M-õpet.
Kautatud kirjandus
Pata, K. (2016). Situatiivne ja kogemuslik õppimine. https://ifi7056.files.wordpress.com/2016/01/4loeng2016.pdf Loengu konspekt.