Asi hakkab selginema! Merrilli põhimõtted ja mudel on kõigile arusaadavad – viska aga kivi tiiki ja jälgi laineid! Tore on vaadata ja kuulata, kuidas kõik kursusekaaslased alati Tädi Susani näitest särasilmselt räägivad.
Meie rühmatöös jõudsime lõpuks visualiseerimiseni. Midagi pole öelda, ma saan asjadest aru siis, kui tekitan endale pildi ja mul on arusaam sellest, mis lõpuks peab valmis saama. Viimase loengu alguses olime juba päris kindlad, et nüüd on asi paigas ja siis….
Uus loeng, uus info ja jälle vaja planeeritud õppetükk ümber teha. See ümbertegemine on selle aine läbiv teema 🙂 Kuid seekord läksime loengust juba tunduvalt kindlamalt ja rahulikumalt. Lõime oma rühmatöö tarbeks prototüübi ja saime ka õppejõult tagasiside, et oleme õigel teel. JESSS!
Selles aines on olnud väga palju segadust. Kui me oleksime alguses saanud aru, mida meilt täpselt oodatakase, oleks rühmatöö tegemine olnud tunduvualt lihtsam. Meil tekkisid pidevalt küsimused – kas me disainime õpikeskkonda või me disainime õppetegevust? Pean ütlema, et siiani on olnud see minu jaoks segane. Kui ma pean Merrilli meetodi põhiselt õppetegevust planeerima, siis saan ma aru, mida ma pean tegema, kui aga samas pean ka looma toimiva prototüübi, siis kahte asja paralleelselt disainida on vahepeal natuke liig. Võibolla on see minu jaoks lihtsalt uus asi ja uus lähenemine õppimisele ja seetõttu ka keeruline.
Aga, nagu öeldakse, mis ei tapa, teeb tugevaks! Ma olen saanud selgeks kindlasti Merrilli mudeli ja põhmõtte. Kas oleme suutnud teha ka sellele põhmõttele vastava õpikeskkonna, seda ma veel ei tea, kuid usun, et peale 8. jaanuari saan teada.