Kus ma käinud, mis ma näinud, mida teada saanud!

 

Kogemus

Käidud on ju palju ja nähtud veel rohkem. Taristuseminar on olnud minu jaoks väga hariv aine. Juba sellepärast, et ma ei ole Tallinnaga väga tuttav olnud. Nii et, sain kaks ühes – nägin huvitavaid ja erinevaid asutusi ja süsteeme ning samas õppisin ka Tallinnat tundma ja Tallinnas liiklema. Juba julgen ka autoga päälinna minna :).

Muljet avaldas mulle meie käikutest kõige suuremal määral HITSA. Ma ei olnud seal varem käinud ja sain sealt kohe kamaluga infot, mida saan oma asutuses kohe kasutada ja rakendada. Liitsin ennast ka haridustehnoloogide listiga, kust loodan informatiivset ja operatiivset infot saada. Kuna ma Oru lasteaias käia ei saanud, siis jagan oma muljeid hoopis Tallinna Suitsupääsupesa lasteaia külastusest. Käisin seal Tartumaa lasteaedade direktorite õppereisil. Me läksime sinna küll tutvuma Persona Dolls metoodikaga, kui avastasime, et see lasteaed on taristus väga innovaatiline võrreldes paljude teiste lasteaedadega. Igas rühmas olid interaktiivsed tahvlid, arvutitest rääkimata ja asutuse suund oli paberivabable tegevusele. Ma olin väga üllatunud, kuna siiani on jäänud mulle mulje, et Tallinnas ei ole eriti võimalik innovaatiliselt tegutseda, igat sammu kontrollib ja reguleerib linnavalitsus. Üllatus oli meile suur, kui saime teada, et lasteaia eelarve antakse kogu ulatuses lasteaia direktori otsustada. Juht ise jagab, planeerib ja otsustab. Ta peab vaid talle antud numbriga toime tulema. Siit siis tõsiasi, lasteaedade olukordade probleemiks ei ole omavalitsuse sekkumine, vaid valikute tegemine ja juhtimisvõimekus.
Teine väga positiivse kogemuse olen saanud Tartu Terakese lasteaiast, kus kasutatakase igapäevases õppetöös iPade. Seal sain rahustava tunde, et riistavara ei ole vaja ületähtsustada.
Mõlema lasteaia puhul võib öelda, et nad on heaks eeskujuks, kuna seal on jõutud arusaamisele, et riistvara on vaid vahend, mitte pidev ja läbiv teema. See on teadmine, mis peaks jõudma kõigi lasteaedade juhtide, õpetajate ja lastevanemate mõttemaailma. Tahvelarvuti, interaktiivne tahvel, arvutid, jne, neid kõiki tuleb teadlikult ja targalt kasutada, siis võidavad kõik.

Turvalisus

Turvalisus ja isikukaitse on praegu päris aktuaalne teema. Olen arutlenud õpetajatega piltide ja videote ülelaadimise teemal. Arvamused jagunevad tihti kaheks. Osade arvates on parem tegutseda põhimõtte järgi –  parem karta kui kahetseda. Et pahandust ei tekiks, siis ei ole vaja lastega pilte ja videoid avalikult üle panna. Teised arvavad, et kui aga on tegemist kinnise grupi või blogiga, siis võiks ikka pilte ja videoid vanematega jagada. See annab ju ülevaate ja tagasiside lapse tegemistest lasteaias.
Ise arvan, et enne kui tonti näha tuleks küsida. Esimese asjana on vaja lastevanematele selgitada, mis eesmärgil ja milliseid pilte ja videoid teeme ning seejärel küsida nõusolek lapse pildistamiseks ja filmimiseks õppetegevuse jäädvustamiseks. Usun, et kui nõnda toimetada, siis ei ole lastevanematel ka midagi selle vastu, kui vahel mõni hästi välja tulnud õppevideo või pilt ka lasteaia avalikule veebilehele või FB lehele pannakse.

Võti on suhtlemises! 

 

Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Viies teema https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/31/viies-teema-opikeskkondade-disaini-pedagoogilised-pohimotted/

Mina lugesin Väljataga, T., Põldoja, H., Laanpere, M. “Open Online Courses: Responding to Design Challenges” artiklit. Artiklis arutleti avatud õppe võimaluste ja komponentide üle. Järjest rohkem ja rohkem räägitakse avatud klassiruumist ja avatud õppemeetoditest. Artiklis esitatakase  avatud õppe põhimõte, millest tulenevalt saab õppimist muuta efektiivsemaks kui õppimine tehakse nähtavaks ja kättesaadavaks kõigile õppimisprotsessi osalevatele osapooltele. Seda põhimõtet soovitatakase jälgida ka veebipõhises õppes. Õppeprotsessis osalejate töö ja tulemused on kõigile nähtavad. Luues veebipõhist õpikeskkonda on väga oluline mõelda ka sellel, kuidas õppija saab tagasisidet oma õpiprotsessile ning kuidas toimub reflekteerimine. Õppija ootab, et igale tema tehtud tööle tuleb õpetajalt tagasiside. Kuna ise pole varem avatud veebipõhise õpekeskkonnaga kokku puutunud, siis võin öelda, et ka mina eeldasin või ootasin, et iga minu tehtud postistust jälgivad ja kommenteerivad õppejõud. Tõenäolislet tuleb selline mõtlemine enda õpingute kogemustest, kus on olnud põhiline õpilase ja õpetaja vaheline suhtelmine ja kaasõppijatel ei ole olnud selles protsessi rolli. Pean ütlema, et esimesi postitusi tehes mõeldes sellele, et õppejõud kommenteerib minu postitust, tekkis minus kooliõpilaslik ärevus. Tabasin ennast mitmel korral mõttelt, et ei tea kas see on ikka õige mida kirjutan. Nüüd olen sellest tundest üle saanud ja võin öelda, et selline õppimisvorm on väga hea, pingevaba.

Artiklist selgub, et luues avatud veebipõhist õpikeskkonda, peetakse väga oluliseks just õppijate omavahelist suhtlemist ja õppimisele tagasiside andmist. See ei õnnestu alata ning seetõtu on disainitud erinevaid veebikeskkondi, mis muudaks õppimise rohkem jälgitavaks ja toimivamaks. Ka meie õpingutes oodatakase omavahelist tagasiside andmist. Pean tunnistama, et minu jaoks on jätkuvalt võõras teiste õppijate tööde, postituste kommenteerimine. See võib olla kinni minu enda lapsepõlve õpikeskonnas saadud kogemustes. Väga raske on endas muuta seda tunnet, et kuidas mina lähen teise kaasõppija tööd kommenteerima. Kust ma võtan selle õiguse viidata ühele või teisele sisulisele aspektile. Kerge on anda tagasisidet nendele postitustele, mis mulle väga meeldivad või kust olen saanud häid ideid.
Olen artiklis esitatud väitega, et avatud veebipõhises õppimises on väga oluline õppijate omavaheline suhtelmine ja üksteise tööde jälgimine. Mulle pakub suurt tuge teiste postituste lugemine. Ma saan sealt tihti kinnitust, et minu mõtted on samal lainel või saan hoopiski uusi vaatenurki. Suhtlemiseks  ja arutelusk eelistan siiski silmast silma kontakti.

Ma leian, et avatud veebipõhises  õppes ei ole valesid vastuseid või valesti tehtud töid. Nii nagu  kontakttundides arutlustes oleme jõudnud tihti selleni, et inimesed õpivad erinevalt ja nende arusaam asjadest on erinev, nii leian, et ka iga postitus mingil teemal on õige ja inimese maailmapildist lähtuv. Seetõttu jääb minu jaoks õhku küsimus, kas on mõtet luua avatud õpikeskkonda, kui õppimise tulemusel peab õppijat hindama. Mida siis hinnatakase – kas protsessi osalemist või õppija mõtete ühildumist õpetaja või teiste õppijatega? Siinkohal võin vist vastata oma küsimusele – õppijal tuleb tuleb luua õpiplaan, seada eesmärk. Kuidas seda tehakse aga koolis, mingi aine raames, kus eesmärk tuleneb õppekavast? Siis seab ju eesmärgi õpetaja, kuhu õpilased peaksid jõudma.

Ootan oma mõtetele kommentaare!

Kasutatud kirjandus: Väljataga, T., Põldoja, H., Laanpere, M. (2011). Open Online Courses: Responding to Design Challenges. H. Ruokamo, M. Eriksson, L. Pekkala, & H. Vuojärvi (toim), Proceedings of the 4th International Network-Based Education 2011 Conference The Social Media in the Middle of Nowhere (lk 68-75). Rovaniemi: University of Lapland.

Viide ülesandele

 

 

Neljas teema – tehnoloogiad ja standardiseerimine…

…või teisisõnu pane erinevad asjad omavahel tööle!

Uh, seekord pean tunnistama, et mul läks väga palju aega nende erinevate keskkondade vaatamiseks ja katsetamiseks. See teema on just olnud see, mida olen oodanud. Minu senine õppimisstiil on olnud hüplik. Püüdsin luua oma blogis süsteemi, mis aitaks tuua erinevad keskkonnad ühte kohta kokku. kohati on mul see ka õnnestunud. Koondades erinevate ainete õpikeskkonnad blogis loendina alustan ma tavaliselt oma õppimisülesannetega just oma blogi lehelt. Kuid sellest ei ole piisanud. Siiani olin hädas sellega, et uus info erinevates keskkondades ei jõua alati õigeaegselt minuni.

Nüüd on mul Feedly! :) Olen püüdnud varem ka seda rakendust iPadis kasutada, kuid asi jäi oskuste ja arusaamise taha toppama. Nüüd sain asja käima ja olen ülimalt rahul ja tänulik. See rakendus aitab oluliselt aega kokkuhoida. Olen varem kogunud huvitavaid linke Evernote loendisse, kuid sinna ei tule uut info, pean ise käima vaatamas. Nüüd panen need lingid Feedlysse ja saan pidevalt uut infot, kui kusagil on tulnud uus postitus. Sama plaanin teha ka Pinterestiga!

Twitter – olen olnud selle rakenduse suhtes natuke skeptilise hoiakuga. Minu jaoks on see siiani olnud selline pinnapealne sotsiaalmeedia vidin. Mõned aastad tagasi lõin sinna konto, kuid ei leidnud seal midagi ega kedagi, mida oleksin tahtnud jälgida, ammugi veel ise midagi “säutsuda”. Ütleme nii, et meedia on selle rakenduse minu jaoks natuke ära rikkunud. Nüüd, tehes ülesannet, mõistsin, et kui ise leiad enda jaoks olulised inimesed, olulised märksõnad ja teemad mida jälgida, siis võib sealt ka head infot saada. Ma ei ole küll praegu pärsi kindel, kas ma jõuan kõiki rakendusi korraga jälgida, kuid tahan kindlasti ära proovida.

Rohkem aega nõudev oli IFTTT, olen oma endiselt kolleegilt korra kuulnud sellest lehest, kuid ei saanud eriti selle vajalikusest aru. Nüüd siis proovisin ise “reegleid” luua. Esmalt proovisin kasutada teiste loodud reegleid – näiteks Spotify ja Youtube ühendamist. No ei õnnestunud, ei hakanud tööle. Siis proovisin ise luua reegli ja see õnnestus. Sidusin Pinteresti ja oma lasteaia jaoks loodud blogi. Kui leian põneva “pinni” seoses iPadi kasutamisega lasteaias, tuleb WordPressi postituse mustand, mida saan siis kohendada ja postitada. Jube lahe asi! Jällegi aitab aega kokkuhoida ja ka asju meeles pidada.

Ülesandes oli vaja proovida mõnda endale uut rakendust või keskkonda. Minu jaoks olid kõik kolm – Feedly, Twitter ja IFTTT väga põnevad ja õpetlikud avastused. Ülesandes antud loendist olen kasutanud Skype, Hangouts´i, Facetime, Evernote. Igal keskkonnal on omad plussid ja omad miinused. Kõige rohkem eelnimetatutest kasutan õppimiseks Evernote. Mulle meeldib, et sellel on mitmeid funktsioone, et on olemas nii arvutis kui iPadis kasutatav versioon ja et saan siduda Skitchi ja mitme teise rakendusega.

Lisaks nendele rakendustele kasutan mina väga palju lehte, mis on ka omamoodi järjehoidja. See on väga hea leht just siis, kui pead kasutama erinevaid arvuteid ja sa ei saa alati oma Google Chrome järjehoidjaid kätte.

Kõiki neid rakendusi tuleks ja peaks kasutama õppetöö läbiviimisel. Mina leian, et need on lausa olulised abivahendid, mida lapsed võiksid juba koolis õppida kasutama, et paremini oma aega kasutada ja oma õpikeskkonda disainida. Ise olen vaikselt suunanud nii juhtkonna liikmeid kui ka õpetajaid mõningaid vahendeid kasutama. Mõni võtab need kasutusse, mõni mitte. Eks igaüks peab ise tunnetama, mis on kõige vajalikum.

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/20/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine-3/

 

Uuring Lohkva Lasteaia digipöördeks valmisolekust

Meie lasteaias läbiviidud uuringud on ühistöö. Kuna meie  lasteaia õpetaja Tea Hermann õpib Tallinna Ülikoolis lasteaiaõpetaja eriala lisaerialana ka haridustehnoloogiat, siis ühildasime oma kodutööd. Olen selle eest Teale väga tänulik.
Kuna lasteaias on seadmete kättesaadavus piiratud, siis keskendusime kahele teemale ja viisime läbi ühe küsitluse personali hulgas ja ühe lastevanemate hulgas. Küsitlused koostati Google Drive keskkonnas ja jagati läbi meililistide.

Küsitluste teemadeks oli:
1) milliseid veebikeskkondi  või veebivahendeid kasutavad Lohkva Lasteaia õpetajad ja juhtkond töö planeerimiseks, läbiviimiseks ja lastevanematega suhtlemiseks;
2) lastevanemate arvamuse seoses IKT vahendite kasutamisega lasteaia õppetöös.

Personali küsitluse tulemused

Personali küsitluslink ja kokkuvõte on kättesaadav õpetaja Tea Hermanni blogist (Hermann, 2015).
Küsitluse tulemusel selgus, et õpetajad kasutavad vaatamata vähestele tehnilistele võimalustele mitmeid keskkondi ja on valmis õppima ja omandama uusi teadmisi ja oskuseid. Hetkel kasutatavad keskkonnad on õpetajale pigem planeerimise abivahendid ja tegevuse illustreerijad kui reaalsed õppeeesmärgil kasutatavad vahendid.

Uute inimeste lisandumisega lasteaia kollektiivi on saadud ideid, mida võiks kasutama hakata vanematega suhtlemiseks (näiteks rühma FB kinnine grupp).

Lastevanemate küsitluse tulemused

Lastevanemate küsitluse tulemusi ei saa üldistada kogu maja vanemate arvamusena, sest 76 lapse lapsevanematest vastas vaid 18, kuid mingi info me enda jaoks siiski saime.

Vanemad kinnitasid keskkondade kasutamises infot, mida juba õpetajatelt olime saanud. Riistvaralise kasutamisega seotud küsimused olid aga meie jaoks suhteliselt positiivsed. Nii nagu me eeldasime, siis vägapalju lapsed on kodus kokkupuutunud nii arvutite kui ka tahvelarvutitega.

Lastele võimaldatakase kasutada seadmeid nii multikate vaatamiseks kui ka erinevate rakenduste kasutamiseks.

Lapsevanemad suhtusid enamus  positiivselt (18st 4 oli vastu) erinevate seadmete kasutamisse lasteaia õppetöös. Küsitluses lõin koos näidisvideotega loetelu seadmetest , mis võiksid meie arvates olla esmased vahendid töös lastega. Järgneval joonisel on näha milliseid seadmeid soosivad lapsevanemad  kõigie rohkem.

Väga head meelt tegi aga vanemate soov saada rohkem teada, kuidas kasutada õpetlikke rakendusi kodus. Siin kohal on lasteaial võimalus lapsevanemaid õpetada ja suunata, et lapsed kasutaksid seadmeid ka kodus õigesti ja turvaliselt.

Kokkuvõtvalt võib kahe küsitluse tulemuste kohta öelda, et õpetajad ja lapsevanemad on valmis arenema ja tegema koostööd, mis annab mulle tohutult innustust jamotivatsiooni.

Kasutatud kirjandus:

T. Hermann, (2015). Haridustehnoloogi praktika I, Lohkva Lasteaia õpikeskkondade kaardistus. personal. ( ajaveebi postitus). Loetud aadressil https://hermanntea.wordpress.com/2015/10/09/haridustehnoloogi-praktika-i/

 

Teine teema – Personaalsed õpikeskkonnad

Ülesanne

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/09/22/teine-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

Personaalne õpikeskkond on õppijat ümbritsev keskkond, mis on igal ühel erinev. Õppija loob oma eesmärkide püstitamiseks oma süsteemi, õppimist toetava keskkonna. Attwell  (2007) arvab, et personaalse õpikeskkond tugineb põhimõttel, et õppimine toimub erinevas kontekstis ja situatsioonis ning on soetud mitmete mõjutajatega. Õppimine on õppija poolt suunatav ja arenev protsess. Õppija valib endale sobivad vahendid ja materjalid ning loob endale sobiva ja meelepärase õpikeskkonna (Pata, Laanepere 2009). Personaalne õpikeskkond ei pea olema seotud vaid tehnoloogiaga ja sotsiaalse tarkvaraga. See võib olla igal pool ja igal kujul, muutuda ajas just nii, nagu õppijale kõige paremini sobib. Oluline on et õppija tunneb selles keskkonnas ennast hästi ja õppimine oleks kerge.

Minu praegune personaalne õpikeskkond erineb suuresti minu varasematest õpingutest. Kui varem toimus õppimine üldjuhul konspekti ja kirjandust lugedes ja koduseid ülesandeid vormistades, siis praegu on minu õppimisprotsess laiem. Minu jaoks on uus kogemus kaasõppijate kaasamine ja avalik koduste ülesannete esitamine. Pean tunnistama, et algul tundsin hirmu, kui mõtlesin, et pean avalikke postitusi tegema. Peast käis läbi mõte, et kas minu mõtted on ikka piisavalt õiged, piisavalt asjakohased ja head. Mis siis kui ma eksin? Õnneks pole ma siiani ühtegi negatiivset kommentaari saanud, kogu tagasiside on olnud toetav ja ideid juurde andev. Olen jõudnud arusaamale, et avalik koduse ülesande postitamine paneb mind rohkem mõtlema ja analüüsima, toimub pidev refleksioon.

Loomulikult on minu praeguse personaalse õpikeskkonna loomisel suurt rolli mänginud ka õppejõud ja erinevad ained. Kui õppejõul ei oleks konkreetseid ootusi, siis tõenäolislet ei oleks minu õpikeskkond praegu selline nagu ta on – erinevad õpihaldussüsteemid, blogid, koostöö kaasõppijatega jne. Ma lihtsalt ei oleks osanud seda selliseks luua, seetõttu olen arvamusel, et õpetaja peab mingil määral mõtlema läbi oma aine raames kuhu poole suunata õppijat, et saavutatakas soovitav õpitulemus ja õpikogemus.

Kasutasin oma õpikeskkonna visualiseerimiseks MindMeister  mõistekaardi lehte. Siin oli hea täiendada mõnda teemat või keskkonda ikooniga. Visualiseerisin oma õpikeskkonda läbi nelja teema, kõik teemad on omavahel seotud ja seetõttu ma seoste nooli ei lisanud. Kui eemaldaksin mõne osa oma kaardilt, oleks minu õpiprotsess poolik.

Kasutatatud kirjandus:

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 22–24). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Attwell, G. (2007). Personal learning environments – the future of elearning. eLearning [ajaveebipostitus] Loetud aadressil http://www.openeducationeuropa.eu/en/article/Personal-Learning-Environments—the-future-of-eLearning%3F

This work is licensed under a Creative Commons Attribution 4.0 International License.

 

Õpileping

ÕPILEPING

https://opikeskkonnad.wordpress.com/opijuhis/mis-on-opileping/

Teema –Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kogu kahe aastase  õpimisprotsessi jooksul soovin ma laiendada ja suurendada oma teadmis ja oskusi igas haridustehnoloogilises aspektis. Kuna mu töö on seotud alusharidusega, siis kindlasti püüan iga aine juures leida enda jaoks teema või oskuse, mida saan rakendada lasteaias kas üldises arendustegevuses, õpetajate toetamises, lastega õppetegevuse mitmekesistamises või hoopis õppematerjalide loomises.   Samas aga tahan saada ka suuremat pilti – luua enda jaoks selget arusaam kust ja millest alustada ja kuhu võivad asjad välja areneda.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Õppikeskkonna ja õpivõrgustike kursuse raames oleks minu jaoks suur eesmärk luua ise mingi õpikeskkond /õpivõrgustik, mida saaksin oma töös kasutada. Kuna mul selline kogemus varasemalt puudub, siis saaksin läbi kogemuse  ja isetegemise omandada uusi oskuseid ja teadmisi ja samas oleks lõpuks valmis midagi reaalset, tööks vajalikku. Ma sooviksin lasteaias oma õpetajaid õpetata ja suunata, kuid hetkel takistab seda asjaolu, et lasteaias ei ole arvutiklassi. Ma ei saa võtta neid mingil ajahetkel kokku ja näidata mõnda toredat keskkonda, mis neid töös aitaks. Seetõttu mõtlesingi, et võib-olla aitaks mingi õpikeskkond, mille loon, selle probleemi lahendada. Õpetajad saaksid seda oma rühma või kodu arvutite kaudu jälgida ja õppida.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Selleks, et eesmärk saavutada on vaja mul endal jõuda arusaamiseni, mida täpselt virtuaalne õpikeskkond tähendab, mis moodi toimib ja kuidas seda reaalselt luuakse. Ühesõnaga kõik teadmised, mis selles vallas on võimalik saada, on vaja ka omandada.
Esimese sammuna tuleb tõenäolist tutvuda erinevate olemasolevate õpikeskkondadega. Siis mõelda, kas mõni olemas olev keskkond sobiks ka eesmärgi täitmiseks. Järgnevalt peaksin endale selgeks tegema, millised on olulised ja vajalikud õpikeskkonna osad, moodulid, et see hästi töötaks nii minu jaoks kui õpetajate jaosk. Ja arvan, et kui olen eelnevad sammud teinud läbi, siis võiks juba midagi ise proovida teha.

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?
Teeksin koostööd nii oma kursusekaaslastega, kellel on kindlasti erinevad kogemused ja teadmised. Siis kindlasti arutaksin lasteaias õpetajatega oma idee läbi ja küsiksin, mida nemad ootavad. Materjalidena pean leidma endale sobivad – kindlasti erinevate magistriainete materjalidest saan infot, kasutaksin enesestäiendamiseks ka temaatilisi blogisid ja FB gruppe. Riistvarana kasutan oma arvutit ja iPadi.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Oma eesmärgi saavutamist saan hinnata sellejärgi, kas olen suutnud luua endale ja töötajatel sobiva õpikeskkonna, kus saame koos õppida ja areneda. Ja kindlasti annab mulle minu saavutusest tagasisidet ka erinevate kursuste raames tehtavad kodutööd ja refleksioon oma tegevusele.

Minumeelest on praegused kodutööd olnud kõik  reflekteeriva suunitlusega, seetõttu pean iga asja juures mõtlema mida olen õppinud ja kuidas olen õpitavast arusaanud.

 

 

Ülesanne 1 – Virtuaalsed keskkonnad ja õpihaldussüsteemid

ÜLESANNE 1

Minu senine kogemus virtuaalsete keskkondade ja õpihaldussüteemidega on olnud valdavalt õppija rollis. Olen osalenud mitmetel e-koolitustel (Koolielu portaali vahendusel) kui ka koolitustel ja kursustel, kus on kasutatud õppematerjalide ja õppimisülesannete haldamiseks Moodlet. Meenutades oma esimest kokkupuudet Moodle keskkonnaga Tartu Ülikoolis, võin öelda, et tundsin enda sees ärevust. Kuini selle hetkeni olin kogenud niiöelda traditsioonilisi õppimise – õpetamise vormi – loengud, tunnid, heal juhul ka rühmatööd. Esimest korda Moodlesse sisenedes tekkis väike paanika. Kelleltki ei olnud ju küsida, tuli ise hakkama saada. See olukord iseloomustas väga hästi, kuidas senised traditsioonilised õpimeetodid pärsisid minu iseõppimise ja enesejutimisoskust.

Järjest rohkem on hakatud tähelepanu pöörama õppijat ümbritsevale õpikeskkonnale ja õppijast lähtuva õpiülesande loomisele. Selleks annab suurepärased võimalused tehnoloogia, mis võimaldab liikuda füüsilisest keskkonnast virtuaalsesse keskkonda. Õpihaldussüsteemide eesmärk on organiseerida õppetegevust, püütakse õppimist hallata ja süstematiseerida (Väljataga, Pata & Priidik, 2009).

Õpihaldussüsteeme  käsitletakse olulise komponendina e-õppes, e-õppeprogrammides, kuid samas kätkeb e-õpikeskkond endas ka takistusi ja ohte (Siemens 2004).  Kõik ju tundub justkui väga lihtne. Koolitaja või õpetaja loob e-õpikeskkonna, annab õppijale juurdepääsu materjalidele, jagab õppimiseks vajalikud ülesanded ja võiks eeldada, et õppimine on alanud, eesmärk on saavutatud. Kuid igal õppiajal on omad ootused seoses õpikeskkonnas õppimisega. Õppija hakkama saamine oleneb tema kogemuste ja oskuste tasemest. Õppija, sattudes õpikeskkonda, kus tuleb ise leida materjalid, juhised ja täita ülesanded, peab hakkama  rakendama või siis omandama teistsuguseid oskuseid, et saavutada eesmärk.  Siemens (2004) ütleb, et õpihaldussüsteemidel on mitmed puudused. Suletud õpikeskkond on töövahend, mis organiseerib õpimisprotsessi kuid seab konkreetsed raamid. Õppijal võib minna väga palju aega ja energiat, et mõista kuidas konkreetses keskkonnas tegutseda. Ta täidab konkreetseid ülesandeid ja saab tagasisidet, kuid peale kursust, koolitust võib õpimaterjalidele ligipääs olla raskendatud ja õpitu rakendamine võib jääda poolikuks.

Minu enda kogemus on sarnane. Osalesin ühel koolitusel, kus osa õpiülesandeid oli Moodle keskkonnas. Koolitusel olid konkreetsed ülesanded, mis minu üllatuseks olid sellised, mis mulle enam midagi uut ei õpetanud. Kuna koolituse raames olid ka kontaktpäevad, õnnestus mul koolitajaga saada kokkuleppele, et teen ülesande natuke teistmoodi, et ka mina midagi uut õppida saaksin.  Lähtudes sellest, leian, et kui tegemist on ainult e-õppega, siis peab e-õpikeskkond  olema paindlik ning võimaldama suhelda nii õpetajaga kui ka kaasõpilastega.

Siemens (2004) rõhutab, et hästi loodud õpisüsteem lähtub õppija vajadustest, oskustest, võimaldab luua seosesid ja püstitada eesmärke isiklikest huvidest ja oskustest lähtuvalt ning  ja peab andma võimaluse  ennast väljendada ja olla kontaktis nii õpetajaga kui ka kaasõppijatega. Hindamisel ei vaadata vaid lõpptulemust vaid võetakase arvesse õppija õppeprotsessi .

Ülesandest lähtuvalt katsetasin Eliademy, Schoology ja  Haiku Learning õpikeskkondi. Kõige rohkem meeldis mulle Eliademy, sest sellel olid minu jaoks kõige paremini käsitletavad ja lihtsalt arusaadavad tööriistad ning moodulid. Nii nagu õppija jaoks peab olema keskkond mugav, paindlik ja lihtne, peab õpikeskkond ka õpetaja jaoks vastama samadele tingimustele. Eliademy annab mitmesuguseid võimalusi luua ülesanded, lisada materjale ja samas võimaldab läbi juhiste ja videoõpetuste kursuse loojal lihtsalt abi saada.

Kokkvõteks võin öelda, et ma pole varem sellel mõelnud kuidas on õpikeskkond veebis üles ehitatud ja millised lisavõimalused õppijal on. Olen olnud siiani arvamusel et, nii nagu on nii ongi, et teistmoodi ei saagi. Sooritades antud ülesannet aga õppisin, et  süsteeme on mitmesuguseid ja nüüd tean millele rohkem tähelepanu pöörata. Isiklikult pooldan väga õppimist läbi refleksiooni, see paneb õppija mõtlema mida ta omandas ja mis on veel vaja omandada. Minu arvates on blogi väga hea õppikeskkond – õppija peab arvestama, et tema tööd ja mõtted on avalikud, mis omakorda paneb suurema vastutuse postitatava sisu korrektse ja ausa esitamise eest.

Kasutatud kirjandus:
Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–14). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

This work is licensed under a Creative Commons Attribution 4.0 International License.