Olles käinud nüüd juba mitmes taristu loengus, on mitu korda jäänud kõrvu lause – ühel päeval lihtsalt tuuakse mingi tehnika ning haridustehnoloog või it-juht peab hakkama vaatama mis selle tehnikaga teha saab. Minul tekib siinkohal küsimus – kuidas üldse on võimalik, et selline olukord tekib? Minul sellist kogemust ei ole olnud. Kõik seadmed, mis on asutusse toodud, on juhtkonna poolt eesmärgipäraselt planeeritud ja soetatud. Pole kordagi olnud juhust, kus keegi tuleb uksest sisse ja ütleb, näete, siin on selline vidin, kas tahate?
Enne igat suuremat ostu on tehtud kolleegidega arutelu, põhjendatud valitud riistvara ostmise planeerimist ja kuulatud ära õpetajate arvamus. Tavaliselt on tulnud vajaduse signaal pigem õpetajatelt. Kõige rohkem oli meil (minu eelnevas töökohas Sillaotsa Koolis) vaja teha selgitustööd iPadide ostmise kohta, sest õpetajatel puudus kokkupuude nutiseadmetega. Selle olukorra lahendas direktor järgmiselt – algselt soetasime vaid paar seadet ja andsime need personaalseks kasutamiseks. Selle valiku, kes saab seadme, tegi direktor, lähtudes õpetaja huvist ja motivatsioonist seadet tundma õppida. Tingimus oli, et iPadi tuleb hakata kasutama ka õppetöö läbiviimiseks. Kuna meil ei olnud veel lastele iPade kätte anda, siis kasutas õpetaja apple tv-d pildi kuvamiseks. Õpetaja lasi ka õpilastel ükshaaval iPadis toimetada ja oma tehtud tööd näidata. Selgituseks, et Sillaotsa Koolis olid klassid väikesed – vanemas astmes suurim klass 10 õpilast.
Selline lähenemine tekitas huvi ka teistes õpetajates ja järjest rohkem tuldi uurima, mida nemad oma aines saaksid teha. Kui ostsime iPade klassis kasutamiskes juurde, polnud meil enam muret, kas seadmed jäävad seisma. Kohe tekkis järjekord. Järgmise sammuna tegime juba töötubasid, õppisime iPadi erinevaid funktsioone ja rakendusi. Samamoodi saime ka SMART tahvlid aktiivsesse kasutusse – toimusid kolleegilt kolleegile õpitoad ja jagati oma kogemusi ning materjale. Sillaotsa Koolis ei ole kunagi olnud probleemi, et SMART tahvel on lihtsalt valge tahvli eest.
Praeguses töökohas on asi keerulisem, sest kui ei ole seadmeid, siis on ka keeruline motiveerida interaktiivseid seadmeid kasutama. Hetkel planeerime enda majja uuel eelarveaastal soetada mõned iPadid. Kui seadmed on olemas, siis planeerin kindlasti läbi viia õpitubasid, kus õpetajad saaksid õppida seadet tundma, saaksid tuttavaks erinevate rakendustega, mida kohe lastega töös kasutada.
Oleme just tegemas valikut, milline e- lasteaia keskkond majas kasutusele võtta. Meie tingimus on, et keskkond peab sobima kõigile osapooltele – nii juhtkonnale, õpetajatele kui ka lastevanematele.
Kui oleme jõudnud oma arengus niikaugele, et on olemas seadmed ja kulunud natuke aega nende kasutusele võtmisest, tuleb kindlasti teha vaatlusi ja analüüsida, kuidas seadmeid kasutatakase. Praeguses olukorras olen jälginud rühmade nädalakavades milliseid veebimaterjale õpetajad õppetegevuse läbiviimsel kasutavad ja tõdenud, et valdavalt vaadatakase koos lastega kas multikaid või loodusvideosid youtube -st. Ehksiis, laps saab küll visuaalse pildi, kuid puudu jääb tegutsemise ja mõnikord ka õppimise poolest. Siit tuleb ülesanne mulle – õpetajaid on vaja õpetada ja suunata, kuidas neid videosid vaadata nii, et järgneks ka õppimine.
Leian, et väga oluline on õpetajate tegevuse suunamine seoses tehnoloogia kasutamisega, Õpetajad on vaja viia arusaamiseni, et tehnoloogia on lisa töövahendi, mis aitab muuta õppimise mitmekülgsemaks ja huvitavamaks. Tuleb vältida olukorda, kus tehnoloogia muutub vaid mugavaks lapsehoidjaks.