Kognitiivne õppimine ja e-õpik

 

Valisin oma iseseisvaks tööks juba loengus tuttavaks saanud eõpiku keskkonnas Eesti ajalugu gümnaasiumile. Paetükiks valisin 19. sajandi ja “Pärisorjusliku süsteemi kriis“. Selle teema valisin lähtuvalt oma teadmistest. On ju koolis õpitud pärisorjuse teemat Eestis, kuid kriisist ei mäletanud ma midagi. Seetõttu siis otsustasingi vaadata, kas see info mida peatükk mulle pakub on uus või kordav.
Esimese hetkega lehe avamisel jäid silma pildid ja videoaken lehe paremal serval. Ilma teksti sisusse süüvimata, hakkas silm kohe lugema piltide alatekste ja pealkirju. Siin tekkis minus esimene konflikt – teema on pärisorjuse kriis kuid video pealkiri 19. sajandi riidemood. Kuidas need küll omavahel kokku käivad? Analüüsides õpiku lehe disaini, leidsin, et selle värvid, paigutus elementide erisus oli visuaalselt rahulik. Ükski element ei püüa vilkumise või liikumisega sinu tähelepanu. Pigem tuleneb tähelepnu pööramine inimese õpistiilist lähtuvalt. Tuginedes loengus tehtud testi tulemustele mõistsin, et kuna minu õpistiil on tugevalt visuaalne ja tegevuslik, siis seetõttu keskendusingi just sellele detailile.
Otsustasin, et kõige pealt tutvun tekstiga ja siis otsin seoseid piltide ja video vahel. Esmapilgul tundus, et infot on vähe – tekst ei ole kuigi pikk ja sisaldas pilte. Kui aga lugema hakkasin, siis märkasin, et teksti sees on palju aktiivseid linke, mis mind kohe kutsusid klikkima. Teksti koostamisel on lähtutud mõistepõhisest navigeerimisest, eesmärgiks oli luua seosesd mõistete ja teksti vahel. Enamuse linkide alt avaneb Wikipeedia leht, mis annab omakorda infot erinevate isikute või asukohtade kohta. See muutis peatüki sisust arusaamise minu jaoks keerulisemaks. Pidin lülituma ühelt teemalt teisele ja seetõttu liikudes tagasi õpiku lehele, pidin lugema lõigu uuesti läbi, et meenutada kuhu ma  jäin. See ei ole mugav ja mulle sobilik õppimine.

Teksti lugedes sain aru, miks olid pandud kaks Google map kaarti paremale küljele, kuid nende kasulikkus oli mulle kaheldav. Kaardi avamisel tuleb tänapäevane pilt viite kohast, kuid ei anna täpset aimu, kas konkreetne isik, kelle juures viide oli, ikka elas just selles majas.
Üks pilt ei olnud seotud mitteühegi tekstilõiguga ja selle õpieesmärk jäigi mulle mõistmatuks. Ning lõpuks, kogu teksti ulatuses ei olnud ühtegi seost riietuse ja moega! Video vaatasin läbi kõige lõpus, et aru saada kuhu see siis sobitub. Video rääkis ainult kõrgklassi moest 19. sajandil ja kui olin selle läbi vaadanud, siis aimasin, et see võis olla illustreerivaks elemendiks sellele lõigule, kus kirjeldati, millist elustiili mõisnikud ihkasid.

Õpikulehel oli arvestatud Mayeri (Pata, 2016) multimeedia esitluse printsiipidega, kuid kõik mudelis olevad printsiibid ei töötanud ideaalselst. Minu arvates ei toiminud kõige paremini hajutatud tähelepanu prontsiip, sest kogu sõnaline ja visuaalne info ei olenud omavahel integreeritud ning sidususe printsiip, sest info oli küll struktureeritud kuid navigatsioon erinevatele lehtedele lõhkus selle.
Ehksiis, õppimise protsessi tekis minu jaoks mitmeid konfliksituatsioone. Kindlasti näevad teisid inimesed seda lehte hoopis teisiti kui mina. Nagu eelnevalt mainisin olen tõenäoliselt Paivio (Pata, 2016) teooria järgi kujundliku signaalsüsteemiga õppija, kes võtab infot vastu eelkõige nägemismeelega ja püüab luua terviklikku pilti ja süsteemi. Seega minu õpistiilile mõeldes, ei olnud koostajad kõiki detaile läbi mõelnud ja seetõttu tekkisid õppimisel mõningad takistused. Samas arvan, et õppijale, kes keskendub rohkem tekstile ja analüüsile, sobib see leht paremini. 

 

 

Kasutatud kirjandus:

Pata, K. (2016). Kognitiivne õppimine. Loengu konspekt. https://ifi7056.files.wordpress.com/2016/01/3loeng2016.pdf