Minu senine kogemus virtuaalsete keskkondade ja õpihaldussüteemidega on olnud valdavalt õppija rollis. Olen osalenud mitmetel e-koolitustel (Koolielu portaali vahendusel) kui ka koolitustel ja kursustel, kus on kasutatud õppematerjalide ja õppimisülesannete haldamiseks Moodlet. Meenutades oma esimest kokkupuudet Moodle keskkonnaga Tartu Ülikoolis, võin öelda, et tundsin enda sees ärevust. Kuini selle hetkeni olin kogenud niiöelda traditsioonilisi õppimise – õpetamise vormi – loengud, tunnid, heal juhul ka rühmatööd. Esimest korda Moodlesse sisenedes tekkis väike paanika. Kelleltki ei olnud ju küsida, tuli ise hakkama saada. See olukord iseloomustas väga hästi, kuidas senised traditsioonilised õpimeetodid pärsisid minu iseõppimise ja enesejutimisoskust.
Järjest rohkem on hakatud tähelepanu pöörama õppijat ümbritsevale õpikeskkonnale ja õppijast lähtuva õpiülesande loomisele. Selleks annab suurepärased võimalused tehnoloogia, mis võimaldab liikuda füüsilisest keskkonnast virtuaalsesse keskkonda. Õpihaldussüsteemide eesmärk on organiseerida õppetegevust, püütakse õppimist hallata ja süstematiseerida (Väljataga, Pata & Priidik, 2009).
Õpihaldussüsteeme käsitletakse olulise komponendina e-õppes, e-õppeprogrammides, kuid samas kätkeb e-õpikeskkond endas ka takistusi ja ohte (Siemens 2004). Kõik ju tundub justkui väga lihtne. Koolitaja või õpetaja loob e-õpikeskkonna, annab õppijale juurdepääsu materjalidele, jagab õppimiseks vajalikud ülesanded ja võiks eeldada, et õppimine on alanud, eesmärk on saavutatud. Kuid igal õppiajal on omad ootused seoses õpikeskkonnas õppimisega. Õppija hakkama saamine oleneb tema kogemuste ja oskuste tasemest. Õppija, sattudes õpikeskkonda, kus tuleb ise leida materjalid, juhised ja täita ülesanded, peab hakkama rakendama või siis omandama teistsuguseid oskuseid, et saavutada eesmärk. Siemens (2004) ütleb, et õpihaldussüsteemidel on mitmed puudused. Suletud õpikeskkond on töövahend, mis organiseerib õpimisprotsessi kuid seab konkreetsed raamid. Õppijal võib minna väga palju aega ja energiat, et mõista kuidas konkreetses keskkonnas tegutseda. Ta täidab konkreetseid ülesandeid ja saab tagasisidet, kuid peale kursust, koolitust võib õpimaterjalidele ligipääs olla raskendatud ja õpitu rakendamine võib jääda poolikuks.
Minu enda kogemus on sarnane. Osalesin ühel koolitusel, kus osa õpiülesandeid oli Moodle keskkonnas. Koolitusel olid konkreetsed ülesanded, mis minu üllatuseks olid sellised, mis mulle enam midagi uut ei õpetanud. Kuna koolituse raames olid ka kontaktpäevad, õnnestus mul koolitajaga saada kokkuleppele, et teen ülesande natuke teistmoodi, et ka mina midagi uut õppida saaksin. Lähtudes sellest, leian, et kui tegemist on ainult e-õppega, siis peab e-õpikeskkond olema paindlik ning võimaldama suhelda nii õpetajaga kui ka kaasõpilastega.
Siemens (2004) rõhutab, et hästi loodud õpisüsteem lähtub õppija vajadustest, oskustest, võimaldab luua seosesid ja püstitada eesmärke isiklikest huvidest ja oskustest lähtuvalt ning ja peab andma võimaluse ennast väljendada ja olla kontaktis nii õpetajaga kui ka kaasõppijatega. Hindamisel ei vaadata vaid lõpptulemust vaid võetakase arvesse õppija õppeprotsessi .
Ülesandest lähtuvalt katsetasin Eliademy, Schoology ja Haiku Learning õpikeskkondi. Kõige rohkem meeldis mulle Eliademy, sest sellel olid minu jaoks kõige paremini käsitletavad ja lihtsalt arusaadavad tööriistad ning moodulid. Nii nagu õppija jaoks peab olema keskkond mugav, paindlik ja lihtne, peab õpikeskkond ka õpetaja jaoks vastama samadele tingimustele. Eliademy annab mitmesuguseid võimalusi luua ülesanded, lisada materjale ja samas võimaldab läbi juhiste ja videoõpetuste kursuse loojal lihtsalt abi saada.
Kokkvõteks võin öelda, et ma pole varem sellel mõelnud kuidas on õpikeskkond veebis üles ehitatud ja millised lisavõimalused õppijal on. Olen olnud siiani arvamusel et, nii nagu on nii ongi, et teistmoodi ei saagi. Sooritades antud ülesannet aga õppisin, et süsteeme on mitmesuguseid ja nüüd tean millele rohkem tähelepanu pöörata. Isiklikult pooldan väga õppimist läbi refleksiooni, see paneb õppija mõtlema mida ta omandas ja mis on veel vaja omandada. Minu arvates on blogi väga hea õppikeskkond – õppija peab arvestama, et tema tööd ja mõtted on avalikud, mis omakorda paneb suurema vastutuse postitatava sisu korrektse ja ausa esitamise eest.
Kasutatud kirjandus:
Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–14). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.
Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm
This work is licensed under a Creative Commons Attribution 4.0 International License.
HT15 